Suur universum on nii tohutult suur, et mitte ükski jumalik olend, taevane valitseja ega isand ei tea, mis peitub selle taga. Ja elusid on nii palju, et neid on lihtsalt lugematu arv. Kõik elud universumis näevad maailma, milles nad elavad, kõikehõlmaval viisil, selle tasandi vaatepunktist, millel nad materiaalelt eksisteerivad. See, kuidas kõik need elud maailma näevad, on samasugune nagu näevad jumalikud olendid, ainult et neil puudub jumalikele olenditele omane taipamine, tarkus ja jõud. See tähendab, et olendid kogu suures universumis erinevad inimestest, kes ei näe seda maailma, milles nad eksisteerivad, sellisena nagu see tegelikult on; ei näe teisi eluvorme, kes on neid ümbritsevas keskkonnas; ja ei näe selles keskkonnas olevaid füüsilisi asju sellisena nagu need tegelikult on. Seetõttu on nii inimeste mõtlemisviis kui ka maailma mõistmine üsna spetsiifiline ja piiratud. Seepärast asub see maailm "teadmatuse" vallas (välja arvatud üleloomulikud olendid, kes olid algselt siin kolmikilmas, ja teatud vaimsed nähtused).
Miks see nii toimub? Põhjus on järgnevas. Suur universum ja selles olevad arvukad süsteemid jõudsid kosmilise tsükli – moodustumine, stabiilsus, lagunemine ja hävinemine – viimasesse faasi. Ja kuna kõik liikus hirmuäratava lõpliku hävingu poole, otsustas Looja päästa kõik elud.
Põhjus, miks kogu suur universum ja selle sees olevad arvukad universumid jõudsid hävingu staadiumisse, on see, et nii need universumid kui ka seal olevad lugematud elud – sealhulgas arvukad isandad, valitsejad ja jumalikud olendid – olid väga pika kosmilise tsükli (moodustumise, stabiilsuse, lagunemise ja hävinemise) jooksul muutunud halvemaks võrreldes sellega, kuidas nad olid olnud moodustumise perioodi alguses. Teisisõnu, pärast kõiki neid ajastuid ei vastanud nad enam oma taseme, millel nad asusid, nõuetele. See oli eksistentsi kulgemise paratamatu trajektoor.
Ja nii lõigi Looja elude päästmise eesmärgil maailma väljaspool suurt universumit. Seda kasutati suure universumi lugematute elude päästmiseks ja seda kutsuti „kolmikilmaks“. Kolmikilma sees on kolm eksistentsi tasandit. Neist kolmest madalaimal tasandil olevad olendid on ilma võimete ja kõrgema taipamise või tarkuseta, eksisteerides kõige kurnavamas keskkonnas kus on kõige rohkem teadmatust. See on inimeste maailm. Teisel tasandil olevad inimesed ja olendid ületavad arusaamise ja tarkuse poolest ainult inimkonda, nii et nad näevad ainult seda, kuidas on asjad inimeste maailmas ja seal, kus nad ise asuvad. Inimesed on neid nimetanud „taevalikeks olenditeks“ või „pooljumalateks“. Veel ühe tasandi võrra kõrgemal asuvad olendid näevad, kuidas on asjad kahes neist allpool asuvas maailmas, ja seda, kus nad ise asuvad, ning nende taipamisvõime ja tarkuse jõud on kolmikilmas suurim. Selle maailma inimesed on neid tavaliselt nimetanud „jumalusteks“ või „taevalikeks olenditeks“. Ometi pole ühelgi kolmikilma olendil võimet näha universumit sellisena, nagu see tegelikult on, ega näha kuningriike ja paradiise veelgi kõrgemal kus elavad jumalikud olendid.
Seepärast elab inimkond teadmatuses, kõige vähesema taipamise ja tarkusega ning suutmata näha asjade olemust. Selle lõi Looja nii ning see tehti selleks, et päästa olendeid enne lõplikku hävingut. See annab neile võimaluse vältida seda saatust, kui nad suudavad hoida endas kindlalt neile loomuomast headust isegi siin selles illusoorses ja katsumusterikkas maailmas. See on tõepoolest väga raske: ainus viis sellest läbi minna on taluda kannatusi ja eemaldada oma karmat ajal, mil elud on määratud hävitamisele selles moodustumise, stabiilsuse, lagunemise ja hävingu tsükli lõpp-punktis – ning säilitada oma loomupärane headus. Alles siis peetakse neid „tuleviku vääriliseks“. Kui viimane kosmiline faas saabus, andis Looja oma heakskiidu suure universumi arvukatele jumalikele olenditele, valitsejatele, isandatele – ja veelgi suurematele jumalikele ja virgunud olenditele, kes valvavad suure universumi igat erinevat valdkonda – laskumiseks siia maailma ja ümber sündimiseks inimese kujul. Siin aga kogu nende kõrgem tarkus, taipamisvõime ja jumalikud võimed sulgetakse. Ja selles kõige katsumusterohkemas paigas, ilma oma võimete ja tarkuseta, olles oma inimkehas täielikult lukustatud, peaksid nad läbima raskusi, et eemaldada oma karmat, toetudes samal ajal positiivsetele ja vooruslikele mõtetele ning hoides oma sisemist headust. Alles siis tunnustaksid neid jumalikud olendid ülalpool ning ka Looja ja nad teeniksid endale koha tulevikus. Need, kes peale oma paljusid uuestisünde sellesse inimeste maailma on suutnud oma karmat järk-järgult eemaldada ning kes on selle käigus suurendanud oma voorust ja headust, valitakse kindlasti pääsemiseks. Ja kui viimaste päevade lõpus hakkab päästmine, päästab Looja nemad kindlasti uude universumisse. See tähendab, et teadmatus ja pettekujutlus, milles inimkond elab, on ainulaadne maailma eksisteerimise vorm, mille Looja lõi selliseks, et päästa olendeid. Seepärast osutuvad kõik inimese katsed paluda teistel olenditel seda teadmatuse seisundit purustada asjatuks. Ükski olend ei siin maailmas ega teiselpool ei julgeks õõnestada seda päästmiseks loodud keskkonda.
Selles maailmas on alati neid, kes peavad vaimseid uskumusi alusetuks. Seepärast mõned ütlevad, et nad usuvad ainult seda, mida näevad, ega usu midagi muud. Selle tulemusena teevad mõned inimesed kurja, hoolimata tagajärgedest. Kui jumalik olend, olgu ta kui tahes kõrge, sünnib ümber inimesena – sest inimkeha omamine tähendab, et ta on inimene –, saab ta koos inimkehaga ka inimese teadmatuse seisundi. Ja niimoodi mõned, olles sellises seisundis, loovad endale siin karmat. Looja lõi kolmikilma selleks, et olendid saaksid raskuste kogemise kaudu oma karmat vähendada ja tõsta oma moraali - see oli peamine eesmärk. Ainult patust ja karmast vaba olend saab päästetud ja saab pöörduda tagasi oma koju Taevas. Karma eest tuleb maksta - seda dikteerivad suure universumi põhimõtted. Inimesed elavad teadmatuse seisundis ja seetõttu on nad altid looma patust karmat selles inimeste maailmas. Ja loomulikult tuleb selle eest maksta. Kui selle eest ei maksta ühe eluaja jooksul, tuleb see tasuda järgmises elus. Tegelikult on paljudel inimestel tohutu hulk karmat. Looja võib samuti kanda osa kannatustest nende endi eest, et nad võiksid pääseda. See on suurim kaastunde vorm ja suurim armastuse vorm nende elude vastu. Kui karma hulk tõuseb teatud tasemeni, siis see elu tõepoolest hävitatakse. Seega, teie maa peale tuleku tegelik eesmärk on eemaldada oma karma, et oleks võimalik pöörduda tagasi Taevasse. Iga inimene, enne kui ta sellesse maailma ümber sündis, andis Loojale tõotuse. Aga oma karma eest on muidugi raske maksta. Karma paneb inimesed omavahel võitlema ja tülitsema ning see põhjustab sõdu, haigusi, rasket tööd, nälga ja vaesust – seega valu ja kannatusi. Mõnel on rohkem karmat, mõnel vähem. Ja seepärast ongi maailmas nii rikkaid kui ka vaeseid. Kui inimene isegi selles teadmatuse seisundis suudab jääda heaks ja lahkeks, loob ta vähem karmat! Ja elu saab olema lihtsam!
Kõik see tähendab, et inimeste teadmatuse seisund loodi nende endi päästmiseks ning suure universumi ja tohutu hulga universumite päästmiseks. Kuna selle seisundi taga on nii uskumatult oluline põhjus, ei saa seda pettekujutluste võimu inimlike soovide rahuldamise eesmärgil absoluutselt murda. Mõned võivad imestada, miks paljud üleloomulikud olendid siin maa peal ei tee seda, mida inimene soovib, ja ei kergita loori. Nad ei julge! Sellepärast, et Looja lõi selle nii, et päästa suur universum ja paljud olendid. See on selleks, et päästa need elud!
Õpetaja Hongzhi Li
30. september 2024